Ricardo poolt esitatud suhtelise eelise seadus on seotud rea eeldustega (D. Salvatore. Rahvus- vaheline majandus I. Tallinn 1991, lk. 39):
1) mudelis on ainult kaks riiki ja kaks kaupa;
2) kaubavahetuse aluseks on vabakaubandus;
3) tööjõud on absoluutselt mobiilne oma riigis ning täiesti immobiilne rahvusvaheliselt;
4) transpordikulusid ei arvestata;
5) tootmiskulud on konstantsed iga võimaliku tootmismahu juures;
6) ainukeseks arvesse võetavaks tootmisteguriks on töö.
Kui tingimusi 1 - 5 võib piirangutena kohaldada, siis kuues eeldus (tööväärtusteooria) on põhi-mõtteliselt vale. Tööväärtusteooria järgi sõltub kauba hind otseselt selle tootmiseks kulutatud töö hulgast, s.t. töö on ainus tootmistegur ja et ta on homogeenne. Tegelikult pole töö ainus tootmistegur, ta pole ka homogeenne ja teda ei kasutata samas proportsioonis kõikide kaupade tootmisel. Näiteks on terasetootmisel ühe töölise kohta tarvis rakendada tunduvalt rohkem kapitali kui kangatootmisel. Samuti pole töö homogeenne, vaid erineb oluliselt kvalifikatsiooni, viljakuse ja tasustamise poolest.
Tööväärtusteooriat kõrvale heites kaob aga ka alus suhtelise eelise teooria tõestamiseks sellises vormis nagu seda esitas D. Ricardo.
Eelpool kirjeldatud ummikust aitas suhtelise eelise teooria päästa G. Haberler 1936. aastal, viies ta alternatiivkulu teooria alusele. Niisiis omab teatud kauba tootmisel suhtelist eelist riik, kus alternatiiv-kulu antud kauba tootmiseks on väiksem. Sellisel kujul osundatakse suhtelise eelise seadusele vahel ka kui suhtelise kulu seadusele.
Alternatiivkulu saab illustreerida tootmisvõimaluste rajaga, e. transformatsioonikõveraga. Tootmis-võimaluste rada on kõver, mis näitab alternatiivseid kombinatsioone kahest kaubast, mida riik võib toota, kasutades täielikult oma ressursse parima võimaliku tehnoloogia puhul.
Tutvuge püsivate alternatiivkulude kaudu tõestatud suhtelise eelise variandiga järgmisel slaidiesitlusel. Esitluse navigeeirmiseks klõpsake slaidil!
Süvenege sellesse, mille kaudu nüüd on tõestatud mõlemapoolne kasu kaubavahetusest!
1) mudelis on ainult kaks riiki ja kaks kaupa;
2) kaubavahetuse aluseks on vabakaubandus;
3) tööjõud on absoluutselt mobiilne oma riigis ning täiesti immobiilne rahvusvaheliselt;
4) transpordikulusid ei arvestata;
5) tootmiskulud on konstantsed iga võimaliku tootmismahu juures;
6) ainukeseks arvesse võetavaks tootmisteguriks on töö.
Kui tingimusi 1 - 5 võib piirangutena kohaldada, siis kuues eeldus (tööväärtusteooria) on põhi-mõtteliselt vale. Tööväärtusteooria järgi sõltub kauba hind otseselt selle tootmiseks kulutatud töö hulgast, s.t. töö on ainus tootmistegur ja et ta on homogeenne. Tegelikult pole töö ainus tootmistegur, ta pole ka homogeenne ja teda ei kasutata samas proportsioonis kõikide kaupade tootmisel. Näiteks on terasetootmisel ühe töölise kohta tarvis rakendada tunduvalt rohkem kapitali kui kangatootmisel. Samuti pole töö homogeenne, vaid erineb oluliselt kvalifikatsiooni, viljakuse ja tasustamise poolest.
Tööväärtusteooriat kõrvale heites kaob aga ka alus suhtelise eelise teooria tõestamiseks sellises vormis nagu seda esitas D. Ricardo.
Eelpool kirjeldatud ummikust aitas suhtelise eelise teooria päästa G. Haberler 1936. aastal, viies ta alternatiivkulu teooria alusele. Niisiis omab teatud kauba tootmisel suhtelist eelist riik, kus alternatiiv-kulu antud kauba tootmiseks on väiksem. Sellisel kujul osundatakse suhtelise eelise seadusele vahel ka kui suhtelise kulu seadusele.
Alternatiivkulu saab illustreerida tootmisvõimaluste rajaga, e. transformatsioonikõveraga. Tootmis-võimaluste rada on kõver, mis näitab alternatiivseid kombinatsioone kahest kaubast, mida riik võib toota, kasutades täielikult oma ressursse parima võimaliku tehnoloogia puhul.
Tutvuge püsivate alternatiivkulude kaudu tõestatud suhtelise eelise variandiga järgmisel slaidiesitlusel. Esitluse navigeeirmiseks klõpsake slaidil!
Süvenege sellesse, mille kaudu nüüd on tõestatud mõlemapoolne kasu kaubavahetusest!