Senikäsitletu lähtus arusaamast, et riikide vaheline kaubavahetuse tekib, kui riikidel on olemas suhteline eelis mingite toodete valmistamiseks (erinev tööviljakus ja alternatiivkulud). Kaubavahetuse tekke aluseks on ka riikide tootmisradade erinevus. Suhtelise eelise teooria ei anna aga selgitust, kuidas tekib suhteline eelis ja erinevused kahe riigi relatiivsetes hindades. Selle küsimuse
lahendamisega tegelevad kahe rootsi majandusteadlase Eli Heckscheri (1883 - 1946) ja Bertil Ohlini (1899 - 1979) tööd. Nende teooria põhjendab erinevate riikide spetsialiseerumise suuna. E. Heckscher esitas juba 1919. aastal[1] tootmistegurite proportsioonide teooria
idee, mida 1930-ndate aastate keskel arendas edasi tema õpilane B. Ohlin[2]. Teooria saigi nimeks
Heckscher-Ohlini teooria, pälvis suurt huvi majandusteadlaste hulgas ja selle teooria uurimise ja empiirilise kontrolliga tegeldi intensiivselt vähemalt viiekümne aasta jooksul peale teist maailmasõda.
Selleks oli rida põhjusi:
1. H-O teooreem (tootmistegurite proportsioonide teooria) tundub olevat sobivaim rahvusvahelise kaubanduse olemuse selgitamiseks enamikul juhtudel.
2. See teooria võimaldab siduda rahvusvahelise kaubanduse kodumaise tootmistegurite paigutuse ja sissetulekute jaotusega.
3. Teooria abil on võimalik analüüsida seoseid rahvusvahelise kaubanduse ja riigi majandusliku arengu ning kasvu vahel; on võimalik uurida ka seoseid kaubanduse ja rahvusvahelise kapitaliliikumise vahel.
4. Tootmiskulude proportsioonide teooria on piisavalt üldine.
[1] E. Heckscher. The Effect of Foreign Trade on the Distribution of Income, 1919
[2] B. Ohlin. Interregional and International Trade, 1933
Tutvuge loenguesitlusega tootmistegurite proportsioonide teooriast. Proovige leida kritiseerimist võimaldavaid aspekte Heckscher-Ohlini teoorias. Miks on see käsitlus teooriana väga loogiline, aga ometi raskesti tõestatav empiiriliste andmete baasil?
lahendamisega tegelevad kahe rootsi majandusteadlase Eli Heckscheri (1883 - 1946) ja Bertil Ohlini (1899 - 1979) tööd. Nende teooria põhjendab erinevate riikide spetsialiseerumise suuna. E. Heckscher esitas juba 1919. aastal[1] tootmistegurite proportsioonide teooria
idee, mida 1930-ndate aastate keskel arendas edasi tema õpilane B. Ohlin[2]. Teooria saigi nimeks
Heckscher-Ohlini teooria, pälvis suurt huvi majandusteadlaste hulgas ja selle teooria uurimise ja empiirilise kontrolliga tegeldi intensiivselt vähemalt viiekümne aasta jooksul peale teist maailmasõda.
Selleks oli rida põhjusi:
1. H-O teooreem (tootmistegurite proportsioonide teooria) tundub olevat sobivaim rahvusvahelise kaubanduse olemuse selgitamiseks enamikul juhtudel.
2. See teooria võimaldab siduda rahvusvahelise kaubanduse kodumaise tootmistegurite paigutuse ja sissetulekute jaotusega.
3. Teooria abil on võimalik analüüsida seoseid rahvusvahelise kaubanduse ja riigi majandusliku arengu ning kasvu vahel; on võimalik uurida ka seoseid kaubanduse ja rahvusvahelise kapitaliliikumise vahel.
4. Tootmiskulude proportsioonide teooria on piisavalt üldine.
[1] E. Heckscher. The Effect of Foreign Trade on the Distribution of Income, 1919
[2] B. Ohlin. Interregional and International Trade, 1933
Tutvuge loenguesitlusega tootmistegurite proportsioonide teooriast. Proovige leida kritiseerimist võimaldavaid aspekte Heckscher-Ohlini teoorias. Miks on see käsitlus teooriana väga loogiline, aga ometi raskesti tõestatav empiiriliste andmete baasil?
Kui leidsite teese H-O teoreemi kritiseerimiseks, kontrollige nende ühildumist Leontieffi paradoksi uurimistulemustega.